Nonii.

Pikad pausid on head, tihtipääle (nojah, oleneb mille jaoks see paus on, jajah). 

Kui teid huvitab, kui kaugele ma olen jõudnud, siis mitte väga.
Samas, elus esimest korda suudan ma vastata küsimusele what do you really want? Küsige endalt, korduvalt ja korduvalt, mida teie tegelikult tahate. Täie tõsidusega.
Ja kui täie tõsidusega küsida, pole see vastus just lihtne tulema. 

Ning siis võib veel küsida, et what do you have to do, to get it, do get what you really want? Ja kui sellest jääb väheks, küsige veel, who will you be after you've got what you wanted?.

Mul on vastused olemas.

Elus esimest korda.

Vähe rohkem-kursis-inimesed mõistavad, et räägin meie Rainbow of Desires' koolitusest Kloogarannal 4.-12 detsember. Nädal aega iseenese lahti harutamist ja kiskumist ning õmblemist. Et järgmisel päeval uuesti rebida. Öösel lapid, päeval rebid vanad haavad uuesti verele ning teed veel uusigi. Haavu. Kõik käib muidugi une arvelt, tubli viietunnine uni oli luksus. 

Aga ega me sinna magama nii või teisiti ei läinud.
Nimelt on mul üks nendest harvadest kordadest, kus ma tean, kuhu minna. Väga täpselt, väga selgelt ja konkreetselt. 

Ja samas - mul pole õrna aimugi.

Sest üks hetk või üks õige lause väga vales kohas lennutab kõik su hoolikalt kokku korjatud killud üle maailma laiali. 

Teate ju küll.

Ja tegelikult oleks sellest kõigest nii võrratult palju rääkida, vaja oleks ka, muidugi.

Ning nüüd, äsja, just sel hetkel tegin ma avastuse. Tõelise ja suure.
Miks ma püüan taltsutada, kui võiksin hoopis sama metsikult kaasa joosta ?

Nojah.

Ja miks ma ikka veel ootan sult midagi ?

Samal ajal on mul kõik emotsioonid nii sassis ja eksinud omadega. Valed tunded väga valedes kohtades.

Ma karjun oma inimeste pihta ja ma lõhun oma suhteid, oma tööd ja kooli. Ma materdan ennast ja süüdistan ja süüdistan ja süüdistan end. Kõiges, milles võimalik ning rohkem veelgi. Kõik on valesti.

Kuidas mu plaanid muutuvad sekundite jooksul korduvalt ja korduvalt, kuidas ma lihtsalt lähen põlema olematu peale ning samal ajal kui võiks röökida ja tantsu lüüa, istun tühja pilguga. 

Mõnel muul hetkel on kõik okei. Ülejäänutel on kõik nii vale kui annab.

Ja samal ajal mõistan, miks mu vanaemaga see õnnestus juhtus. Ma mõistan - teed on libedad ja teed on halvad ning hei - olgem ausad - kui paljud meist hoiavad nõutud pikivahet? Ja see pole õigustus vanaemale, tema polnud süüdi. Õnnetusi juhtub ning neid jääbki juhtuma, iga üks oma traagikaga.

Ja ma saan aru, et kõik see on lihtsalt väga halbade juhuste kokku langemine, ma mõistan seda täielikult. Mul pole selle suunas ei viha, kibestumust, pettumust. Ei, ma saan sellest aru ja vot nii maailm keerlebki.

Kõik on sassis. Hea ja halb on sassis, nagu ka tore või kurb, õige või vale. Kogu psüühika töötab vastupidiselt lihtsalt.

Ning see teeb viimase nädala eriti okkaliseks ja teravaks, täis auke ja muhke ja külma, niiskust ja pimedust.

Ma käin teda iga päev vaatamas, haiglas. Muidugi, ta pole teadvusel, aga ta teab, et ma olen seal. Ja ma jään sinna, alatiseks. Ning vahet pole, mida arstid ütlevad, vahet pole, kaua aega läheb, ta tuleb sellega toime. Ta saab hakkama ning tuleb päev, mil kõik on taaskord hästi. Sest muud varianti ei ole. Ma mõtlen seda tõsiselt. 

Ja uskuge teie ka.