Itaalia! Nädal aega Itaaliat!
Puhkus it is.!

Niisiis.
Istusin eile öösel lõkke ääres, kuulasin kitarrimuusikat ja vaatasin, kuidas leegid taevapoole kerkisid, väikesed sädemed ümber lendlemas. Mõni täht paistis ka.
Olen viimasel ajal muutunud eriti sentimentaalseks ja melanhoolseks ja üldse kuidagi, tundlikuks, jah. Ja ma... ma koguaeg mõtlen, mis-siis-kui. Teate ju küll, see paganama mis-siis-kui. Ja see mis-siis-kui viib edasi järgmiste asjadeni ja järgmisteni ja järgmisteni, kuni lõpuks on kõik asjad korraga silme ees ning mitte ükski neist ei tundu oma. Taaskord on käes süümepiinade hooaeg, kui tahaks peaga vastu seina taguda ja küsida "miks, Keku...miks?".
Jah, kui ei saa oleviku eest endale piitsa anda, siis anname seda mineviku viljadel? Mis komme see on, pidevalt mingit kaigast järgi vedada? Mis komme see on, et kui kõik on hästi, hakkab süda valutama ja keerab juba settinu üles?
Samal ajal kui tegelikult on mu minevik mind ammu maha jätnud. Tundub, et ma olen tüdruk eikusagilt. Inimesed on kadunud, kadunud on ka igasugused tunded. Kõik sünnib automaatselt. Ma pole kunagi automaatne inimene olnud. Ja muidugi, te ju võite öelda, et aeg teebki seda. Et inimesed kaovad ja elu muutub. Aga see pole mingi vastus. Aeg ei tee midagi, inimesed teevad! Ja ma ei oska midagi muud olla, kui kurb. Siiralt kurb.

Üha tihedamini tundub, et ma ei mahu/ei sobi  mitte kusagile. Mingid põrkumised käivad pidevalt. Maailmade sõda.

Ikka veel kõrvetab. 

Aeg sai küpseks, et tagasi tulla, siia.
Kevad on, täitsa päris meie oma kevad. Ja isegi Tallinna kesklinnas võib linnulaul üle karjuda su mp3'e lemmikloost. Positiivne. Niiet tsau motivatsioonipuudus, tsau varaloojunud päikesed ja tsau jäätunud inimesed!

Vahepeal olin Inglismaal, taaskord. Siiski, seekord tundus kojutulek kui reisi algus. Muidugi, nädal aega Inglismaad annab hea võimaluse end korralikult läbi raputada ning kõik vähegi tähtsusetu maha jätta. Ja kojutulek võrdus sama hetkega, kui hakkaks alles reisile minema. Jah, mu päriselu on niivõrd põnev, et elevus tuleb sisse.
Jah. Ja kuigi hetkel on tööd rohkem kui tervislik oleks, tuleb kohe varsti üks nädal puhkust. Itaalias. Ja see pole mingi projekt või noortevahetus. Ei, see on ikka päris õige puhkus.
Põnevad ajad, mu sõbrad.
Ja teate....(trummipõrin).... suve lõpus on suured pulmad, kus ma uue perekonnanime saan ja õnnelikult elu lõpuni elan. Ja siis elan natukene veel.
Korraldusliku poole pealt pole mitte midagi korraldatud. Jah, eks me olemegi viimase-hetke-inimesed enivei.

Ilusat kevadet,
jaaa!

"...ja kuigi see võib olla külm ja julm, siis mõnikord ei mahu teie mõlema maailm ühte öösse."

Ilmselgelt pole ma järjekindlas blogimises just parim näide.
Vaatasin just üle ka oma viimase postituse. Vahepeal on tõesti, ikka päris palju juhtunud.
Vanaema sai hiljuti haiglast koju, temaga on kõik hästi. Ma arvan, et paremin ei saanudki minna.
Väga kummaline, ühest küljest tundub, et see aeg läks mööda nagu silmapilk - snap ja on kolm kuud hiljem. Ja teisalt - issand jumal kui palju on vahepeal muutunud, olnud ja olemata jäänud.
2012 algas üldse kummaliselt. Väga palju väga ahvatlevaid pakkumisi, millele pidi lihtsalt jaatavalt vastama. Mis tähendab muidugi palju kohustusi. Mis tähendab muidugi palju võimalusi.
Üks võimalustest on olla grupijuht ühel noortevahetusel. Inglismaal, Yorkis. Mhhmh, see samune, mis poolteist aastat tagasi Eestis oli, seesamune mis viis meid möödunud jaanuaril Yorki, seesamune, mis tõi folgiks Yorki kohale. Seesamune viib meid nüüd aprillis Yorki. Ja seesamune viis mind Yorki ka sel nädalavahetusel. Teate, seal on täielik kevad! Muru on roheline, lilled õitsevad, tänavad on rulatajaid ja muusikuid täis. Superawesome. Tagasi tulin gripiga.
Aga siiski olen ma veendunud, et siingi on kevad (mõned ütleks selle kohta, et loll, aga järjekindel).!
Mis veel..
Samuti vahetasin töökohta. Või no, kõigepealt tulin töölt ära ja siis sain uue pakkumise, niipidi on vist ausam öelda. Ja õigem. Tegelt lausa mitu pakkumist. Kõik võtsin vastu. Põnevad ajad, mu sõbrad. Väga põnevad.
Ja kui maikuu tuleb, siis põgenen ma nädalaks Itaaliasse, puhkama. Jah.
Varsti jõuan ma maale ka. Pole jaanuari lõpust saati koju veel jõudnud. Aga nüüd ma jõuan. Varsti.
Ma vist pole teile öelnud, et tegin ka uue tatoka. Igaljuhul, tegin endale uue tatoka ka. Novembris juba.
Ja Niki ajas patsid maha. Nüüd on tal mohawk. Ja minu patsid on lihtsalt, massive pikad.
Vot.

Nonii.

Pikad pausid on head, tihtipääle (nojah, oleneb mille jaoks see paus on, jajah). 

Kui teid huvitab, kui kaugele ma olen jõudnud, siis mitte väga.
Samas, elus esimest korda suudan ma vastata küsimusele what do you really want? Küsige endalt, korduvalt ja korduvalt, mida teie tegelikult tahate. Täie tõsidusega.
Ja kui täie tõsidusega küsida, pole see vastus just lihtne tulema. 

Ning siis võib veel küsida, et what do you have to do, to get it, do get what you really want? Ja kui sellest jääb väheks, küsige veel, who will you be after you've got what you wanted?.

Mul on vastused olemas.

Elus esimest korda.

Vähe rohkem-kursis-inimesed mõistavad, et räägin meie Rainbow of Desires' koolitusest Kloogarannal 4.-12 detsember. Nädal aega iseenese lahti harutamist ja kiskumist ning õmblemist. Et järgmisel päeval uuesti rebida. Öösel lapid, päeval rebid vanad haavad uuesti verele ning teed veel uusigi. Haavu. Kõik käib muidugi une arvelt, tubli viietunnine uni oli luksus. 

Aga ega me sinna magama nii või teisiti ei läinud.
Nimelt on mul üks nendest harvadest kordadest, kus ma tean, kuhu minna. Väga täpselt, väga selgelt ja konkreetselt. 

Ja samas - mul pole õrna aimugi.

Sest üks hetk või üks õige lause väga vales kohas lennutab kõik su hoolikalt kokku korjatud killud üle maailma laiali. 

Teate ju küll.

Ja tegelikult oleks sellest kõigest nii võrratult palju rääkida, vaja oleks ka, muidugi.

Ning nüüd, äsja, just sel hetkel tegin ma avastuse. Tõelise ja suure.
Miks ma püüan taltsutada, kui võiksin hoopis sama metsikult kaasa joosta ?

Nojah.

Ja miks ma ikka veel ootan sult midagi ?

Samal ajal on mul kõik emotsioonid nii sassis ja eksinud omadega. Valed tunded väga valedes kohtades.

Ma karjun oma inimeste pihta ja ma lõhun oma suhteid, oma tööd ja kooli. Ma materdan ennast ja süüdistan ja süüdistan ja süüdistan end. Kõiges, milles võimalik ning rohkem veelgi. Kõik on valesti.

Kuidas mu plaanid muutuvad sekundite jooksul korduvalt ja korduvalt, kuidas ma lihtsalt lähen põlema olematu peale ning samal ajal kui võiks röökida ja tantsu lüüa, istun tühja pilguga. 

Mõnel muul hetkel on kõik okei. Ülejäänutel on kõik nii vale kui annab.

Ja samal ajal mõistan, miks mu vanaemaga see õnnestus juhtus. Ma mõistan - teed on libedad ja teed on halvad ning hei - olgem ausad - kui paljud meist hoiavad nõutud pikivahet? Ja see pole õigustus vanaemale, tema polnud süüdi. Õnnetusi juhtub ning neid jääbki juhtuma, iga üks oma traagikaga.

Ja ma saan aru, et kõik see on lihtsalt väga halbade juhuste kokku langemine, ma mõistan seda täielikult. Mul pole selle suunas ei viha, kibestumust, pettumust. Ei, ma saan sellest aru ja vot nii maailm keerlebki.

Kõik on sassis. Hea ja halb on sassis, nagu ka tore või kurb, õige või vale. Kogu psüühika töötab vastupidiselt lihtsalt.

Ning see teeb viimase nädala eriti okkaliseks ja teravaks, täis auke ja muhke ja külma, niiskust ja pimedust.

Ma käin teda iga päev vaatamas, haiglas. Muidugi, ta pole teadvusel, aga ta teab, et ma olen seal. Ja ma jään sinna, alatiseks. Ning vahet pole, mida arstid ütlevad, vahet pole, kaua aega läheb, ta tuleb sellega toime. Ta saab hakkama ning tuleb päev, mil kõik on taaskord hästi. Sest muud varianti ei ole. Ma mõtlen seda tõsiselt. 

Ja uskuge teie ka. 

'if you can find the time
i'll wait for you
but if you can't find the time
then cut me loose'